artiklid
Metsanduslikke mõisteid
- Üksikasjad
- Kirjutas Administrator
- Klikke: 14386
METSANDUSEGA SEOTUD MÕISTEID
Püüame siin tuua metsa majandamisega seotuid (Metsaseadus ja sellest tulenevad määrused) ja tihtipeale ka toetuste määrustes kasutatavaid mõisteid. Ehk on see spikrina Teile abiks, kui hakkate oma metsamajanduskava või tulevikus ainult metsainventeerimise andmeid lahti mõtestama ja oma tegevusi planeerima. Loodame, et siis ka konsulendiga suhtlemine on kergem – saate aru millest jutt käib.
Nendele, kes on metsandusliku haridusega metsaomanikud, ei ole siin midagi uut, teistele head lugemist!
I. SEADUSTEST TULENEVAD MÕISTED
1. Mets ja metsamaa - Metsaseadus § 3. Mets ja metsamaa
(1) Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.
(2) Metsamaa käesoleva seaduse tähenduses on maa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:
1) on metsamaana maakatastrisse kantud;
2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.
2. Metsa korraldamine – Metsaseadus § 11. Metsa korraldamine
(1) Metsa korraldatakse eesmärgiga saada andmeid metsa seisundi ja varude suuruse kohta ning koostada metsamajandamiskava.
(2) Metsa korraldamine koosneb järgmistest toimingutest (edaspidi metsakorraldustööd):
1) metsa inventeerimine;
2) metsamajandamiskava koostamine.
3. Metsa inventeerimine – Metsaseadus § 14. Metsa inventeerimine
(1) Metsa inventeerimise eesmärgid on:
1) metsaressursi arvestuse pidamine;
2) metsa seisundi hindamine;
3) metsanduse pikaajaline kavandamine;
4) metsamajandamiskava koostamise jaoks algandmete kogumine.
(2) Metsa inventeeritakse katastri- või majandamisüksuste kaupa ülepinnalise takseerimisega
4. Metsa majandamine – Metsaseadus § 16. Metsa majandamine
Metsa majandamine on metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse
5. Vääriselupaik - Metsaseadus § 23. Vääriselupaik ja selle majandamine
(1) Vääriselupaik käesoleva seaduse tähenduses on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala tulundusmetsas või kaitsemetsas, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur
6. Metsa päritolu – puistu päritolu on puistu tekkimise viis: külvikultuur (K), istutuskultuur (I), seemnetekkeline (S), võrstekkeline (V)
7. Tuleohuklass – on kinnitatud Keskkonnaministri 14.12.2006. a määrusega nr 77 „Metsa korraldamise juhend“ lisa 4 METSA TULEOHUKLASSID
8. Metsakategooriad – tulenevad metsa kasutamise eesmärkidest: tulundusmets ja kaitsealune mets vastavalt kaitse eesmärkidest. Igale metsakategooriale on kehtestatud lubatud metsa kasutamise viis.
Tulundusmets on majandusliku tulu saamiseks kasvatatav mets.
9. Püsimets - mets, mida majandatakse vaid koosluse säilitamiseks, tavaliselt kaitsealaladel asuvad metsad, kus majandustegevus on mingil määral lubatud ja isegi soovitud. Püsimetsa majandamisel asendatakse (Või looduslikult asendub) välja raiutud või väljalangenud puud pidevalt uutega.
10. Sertifitseerimine - metsamajandaja tegevuse jälgimine (auditeerimine) metsade majandamisel, et tagada metsade loodussäästlikku ja keskkonnasõbralikku majandamist. Kontrolli teostab serifitseerija ja väljastab sertifikaadi, mis on omakorda kvaliteeditunnitus metsamjandamisele.
II. METSAMAJANDUSLIKUD MÕISTED - ÜLDISED
1. Puistu – suhteliselt ühtlase iseloomuga , naabermetsaosast erinev metsaosa. Erineb mõne tunnuse nagu vanuse, kõrguse, puude läbimõõdu, koosseisu, kasvukoha, mullaviljakuse näitajate, rinnete arvu tagavara jne poolest.
Puistud jagunevad kasvavate puude järgi puht – ja segapuistuteks ning päritolult looduslikeks ja kultuurpuistuteks. Üks puistu võib olla jagatud mitmeks eraldiseks.
2. Eraldis – pinnalt terviklik metsaosa, mis on oma päritolu, koosseisu, vanuse, rinnaspindala, kõrguse, tagavara ja kasvukohatüübilt kogu ulatuses piisavalt ühetaoline ühesuguste majandamisvõtete rakendamiseks.
3. Puistu takseerkirjeldus – eraldisel kasvava puistu ja selle kasvutingimuste iseloomustus. Tuuakse ära iga puistuelemendi andmed.
4. Puistu element - ühesuguse tekkeviisi ja vanusega sama puuliigi puud, mis antud kasvutingimustes on ühtlaselt arenenud.
5. Puistu koosseis – iseloomustab puistuelementide osatähtsust puistu tagavaras rinnete kaupa. Puistu võib olla puu liikide arvu järgi: puhtpuistu, kus kasvab üks puuliik; segapuistu, kus kasvab mitu liiki. Samuti määratletakse rinnete järgi: lihtpuistu, mis on üherindeline puistu; liitpuistu, mis on mitmerindeline puistu.
6. Normaalpuistu – puistu, mis antud puistuelementide, vanuse ja kasvutingimuste korral on kõige täiuslikum. Sellise puistu areng ja tihedus on optimaalsed, täius on 100% .
7. Arengu klass – iseloomustab puistu suhtelist arengut, mis on jaotatud seitsmesse klassi.
Lage ala – kui puistu täius on alla 30% olenemata puude vanusest peapuuliigiks sobivad taimed puuduvad või nende taim ei ole metsa uuenemiseks piisav.
Selguseta ala - uuenev ala , kus kasvab enam kui 1200 peapuuliigi taime hektari kohta, kuid mis ei vasta teistele tingimustele, et ala võiks lugeda uuenenuks.
Noorendik – uuenenud ala, kus kasvab ülepinnaliselt enam kui 1200 peapuuliigi taime hektari kohta, millised on vähemalt 0,8 m kõrgused ja rinnasdiameeter on alla 6 cm.
Latimets – täiusega üle 30%, keskmine rinnasdiameeter 6 – 12 cm ja keskmine vanus alla ½ küpsusvanusest.
Keskealine mets - täiusega üle 30%, keskmine rinnasdiameeter üle 12 cm, tõenäoliselt ei saavuta 10 aastaga küpsusvanust.
Valmiv mets - täiusega üle 30%, mis inventeerimise hetkel ei vasta küpsuse kriteeriumitele, kuid saavutab küpsuse 10 aasta jooksul.
Küps mets - täiusega üle 30%, mis on saavutanud küpsusvanuse
8. Boniteet (mullaviljakuse, kasvuheaduse näitaja) – iseloomustab kasvukoha sobivust teatud puuliigi kasvatamiseks. Määrab peamiselt mulla liik, reljeef ja veerežiim. Kõige kiirema kasvuga puistud on Ia boniteediga maadel ja kõige aeglasema kasvuga Va boniteediga maadel. Boniteet on seotud baaskõrgusega
9. Baaskõrgus - prognoositav 100 aasta vanuse puistu kõrgus, mis iseloomustab puistu kasvu kvaliteeti. Määratakse esimese rinde peapuuliigi vanuse ja kõrguse põhjal. Märgitakse: H100, mõõtühik meeter (m)
10. Kasvukohatüüp – mullastikult ja kasvutingimustelt ühtlane metsala. Kasvukohatüübid on nimetatud vastavas kohas enamesineva alustaime järgi: nt. jänesekapsa, sinilille, naadi kasvukohatüüp, kus esineb kõige rohkem nimes olevat taime. Taimede kasv sõltub mullastiku olemusest.
11. Metsatüüp – ühtlase kasvukohatüübi ja sellel kasvava peapuuliiga metsa osa. Jänesekapsa kasvukohas kasvav kuuse mets on jänesekapsa kuusik, sambliku männik jne.
12. Liitus - määratakse protsentides ja väljendab kui suurt osa maapinnast katab puude võrade projektsioon maapinnale.
13. Metsapõlv - on antud puistu ligikaudu ühevanuste puude eluiga tekkest kuni uuendusraie, hukkumise või loomuliku suremiseni. Aega ühest uuendusraiest teiseni nimetatakse raieringiks (metsapõlve kestus).
14. Küpsusvanus - seaduste ja määrustega kehtestatud minimaalne vanud, millest alates puistu on raieküps. Küpsusvanuse määramisel lähtutakse puuliigist, vanusest ja kasvukoha boniteedist. Küpsusvanused antakse aastates. (KKM määrus nr. 77 14.12.06. Metsakorraldamise juhend)
15. Seemnepuud - lageraie käigus säilitatavad väga heade omadustega elujõulised puud- sirge ja sihvaka tüvega, kitsa heas seisindis võraga, kiire kasvuga. Seemnepuud võivad paikneda ühtlaselt üle langi või gruppidena. Seemnepuid ei ole vaja jätta väikesele lageraielangile, kus kõrval asuvad sobivas eas ja antud kasvukohale sobivate puuliiikidega puistud.
16. Säilikpuud - sirged ja hästi laasunud tüvega, heas sanitaarses seisundis, elujõulised puud, mis jäetakse maksimaalselt jämedate puidusortimentide saamiseks raiete käigus langile. Säilikpuid ei tohi ajada segamini puudega, mis jäetakse lageraielankidele elustiku mitmekesisuse sälitamiseks - põlemisjälgedega puud, suurte õõnsusega puud, surnud jalaseisvad puud jt.
III. TAKSEERKIRJELDUSES ESINEVAD MÕISTED
A. Puistu takseerkirjelduses on iga puistu elemendi kohta esitatud:
1. Rinne on enam-vähem ühesugusega kõrgusega puude kogum ühes puistus. Märgitakse - „ r “. Rinnetena eristatakse:
esimene rinne – puistu suurima kõrguse ja tagavaraga rinne, mille täisus on vähemalt 30%, mis loetakse puistu põhirindeks;
teine rinne – puud, mille keskmine kõrgus on vahemikus 25 – 75 % esimese rinde keskmisest kõrgusest, kusjuures rinde keskmine kõrgus on vähemalt 4 m;
järelkasvu rinne – puud, mille keskmine kõrgus on kuni 4 m või alla 25 % teise rinde või selle puudumisel esimese rinde keskmisest kõrgusest ja millest võib loota tuleviku puude kasvu;
üksikpuude rinne - koosneb puistu põhirindest suurematest puudest. Tavaliselt on nendeks raielangile jäetud seemnepuud või eelmisest metsapõlvest säilinud üksikud puud, mille täius on alla 30 %;
surnud puude rinne – püstiseisvad suured puud
2. Puuliik – märgitakse „ pl “. Enamuspuuliik on esimese rinde suurima tagavaraga puuliik. Peapuuliik on kasvukohatingimusija seisundit arvestades kõige enam sobiv puuliik antud kasvukohale. Kasvukohatüüpides eelistatud puuliigid on määratud KKM määrusega nr. 77 14.12.06. "Metsa korraldamise juhend" lisas.
3. Koosseisukordaja – märgitakse „ % “, määratakse puuliigi tagavara suhtena rinde üldisesse tagavarasse.
Noorendike ja vähetootlike metsade kirjeldamisel arvestatakse kooseisukordajad puude arvu omavahelise suhtena. Antakse protsentides. Koosseisuvalem - puistuelemendid ja nende tagavaraprotsendid tagavara kahanemise järjekorras.
4. Keskmine vanus – märgitakse „ A“ aastates, on puistuelemendi puude keskmine vanus
5.Tekkeaasta - vanuse põhjal määratakse puistu tekkeaasta. Kuna vanus on muutuv suurus, siis tekkeaastast on hiljem lihtsam tuletada hetke puistu vanust
6. Keskmine rinnasdiameeter – märgitakse „ D “ sentimeetrites (cm), on puistuelemendi kõikide puude diameetrite keskmine mõõdetuna rinnakõrguselt (juurekaelast 1,3 m kõrguselt)
7. Keskmine kõrgus – märgitakse „ H “ meetrites, on puistuelemendi keskmisele rinnasdiameetrile vastava puu kõrgus
8. Rinnaspindala – märgitakse „ G “ mõõtühik m²/ha, puude rinnakõrguse läbilõikepindalade summa hektaril. Puistu inventeerimisel (takseerimisel) määratakse rinnaspindala rinnete kaupa üldjuhul Bitterlichi lihtrelaskoobi abil
9. Puude arv hektaril – märgitakse „ N “ mõõtühik tk/ha, kui inventeeritakse noorendikke, üksikute puudega puistut ja järelkasvu rinde iseloomustamiseks täiuse või rinnaspindala asemel. Puude arv hektaril määratakse hinnanguliselt
10.Mudelpuu - puuderühma või puistelemendi keskmine esindaja, mille andmete üldistamine on aluseks puistu takseertunnuste määramisel
11. Lamapuit - tormimurd või heide ja jalat varisenud surnud puud.
12. Hektaritagavara (tüvemaht) – märgitakse „ M “ mõõtühik tm/ha või m³/ha, on kasvavate puude tüvemahtude summa hektari kohta ja arvutatakse puistuelementide hektaritagavarade summana. Iga puistuelemendi tagavara arvutakse puistuelemendi kõrguse ning rinnaspindala (või täiuse) või puude arvu aluse. Hektaritagavara sisaldab puukoore ja puidu mahtu ning ei sisalda juurte okste jms. mahtu. Tuleb meeles pidada, et kasvavate puude hektaritagavara ei ole võrdne samalt eraldiselt raiutava ümarmaterjali kogusega. Ümarmaterjali hulka ei arvata puukoort, mis erinevate liikidel on erinev ja võib olla kuni 15 % hektaritagavarast. Sama asi on raiematerjali tükeldamisel ümarmaterjali mahust välja jäetava ülemõõdumahuga – tagavaras on see kogus arvestatud mahu hulka.
13. Tagavara juurdekasv – märgitakse „ Z “ tm/haxa, on kasvava metsa tagavara muutumine aastas. Arvutatakse puistuelementide tagavarade juurdekasvude summana
14.Täius – märgitakse „ T “ mõõtühik % , iseloomustab kasvuruumi kasutamise ulatust võrreldes samas tingimustes kasvava normaalpuistuga ja arvutatakse puistu ühe hektari rinnaspindala või tagavara jagamisel samasuguse kõrgusega normaalpuistu rinnaspindala või tagavaraga. Täius määratakse rinnete kaupa
15. Lisateave kahjustuse ja muude iseärasuste kohta - kahjustuse iseloomustamiseks märgitakse kahjustatud puuliik, kahjustuse põhjus, kahjustatud puude osakaal protsentides ja kahjustusaste. Kahjustusaste on nõrk (N), keskmine (K) tugev (T) või väga tugev (V).
Puistu raiumisel, hukkumisel või uue tekkimisel muutuvad ka puistu andmed ja seepärast muutub ka takseerkirjeldus. Metsa peab inventeerima 10 aastase intervalliga. Juhul kui mingil põhjusel on metsa iseloomustavad parameetrid drastiliselt muutunud, võiks uue takseerkirjelduse teha ka varem.
B. METSA TULEOHUKLASSID
Keskkonnaministri 14.12.2006. a määruse nr 77 „Metsa korraldamise juhend“ lisa 4
Metsa tuleohuklassid on seotud kasvukohatüübi, vanuse ja puistus kasvavate puude liikidega. Tuleohuklasse on neli. Kõige tuleohtlikumad (I tuleohuklass) on leesikaloo, katikuloo, sambliku, kanarbiku kasvukohatüübis kasvavad ükskõk millises vanuses kõik okaspuumetsad. Samasse tuleohuklassi kuuluvad ka pohla, sinilille, jänesekapsa, jänesekapsa-pohla, jänesekapsa-mustika, mustika, sinika kasvukohatüübis kasvavad kõik okaspuumetsade lagedad alad ja metsad kuni latimetsa vanuseni.
Metsa tuleohu suurus
| Kood | Nimetus | Kirjeldus |
| 1 | I tuleohuklass | Väga suur tuleoht |
| 2 | II tuleohuklass | Suur tuleoht |
| 3 | III tuleohuklass | Keskmine tuleoht |
| 4 | IV tuleohuklass | Väike tuleoht |
| 5 | V tuleohuklass | Väga väike tuleoht |
C. METSAKASVUKOHATÜÜBID
Enam-vähem ühesuguses kasvukohas kasvavate ja sarnaste majandamisvõtetega metsaosasid nimetatakse ühise nimetusega. Olulisemateks kasvukoha tunnusteks on muld ja taimekooslus – alustaimestik, põõsad, puud. Kui kasvukohas on muudatused väikestel pindadel, alla 0,1 ha, siis sellised muudatused jäetakse omaette metsaeraldisena välja toomata. Praegu kasutatakse Eestis metsakasvukohatüüpide määramisel E. Lõhmuse poolt koostatud klassifikatsiooni, mille järgi meie metsa jagatakse kahte klassi: arumetsad ja soometsad. Klassid omakorda on jagatud rühmadeks ja rühmade alajaotus on kasvukohatüüp. Metsakasvukohatüübi nimetusena kasutatakse arumetsade puhul antud kasvukohale iseloomulikku alustaimestiku nimetust ja soometsade puhul tuntud sootüüpide nimetusi.
1. Arumetsade klass – siia kuuluvad mineraalmuldadega metsamaad, kus puudub turbakiht või selle tüsedus ei ületa looduslikus olekus 30 cm ja kuivendatult 25 cm. Arumetsade klassi kuulub 7 rühma – loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, laanemetsad, salumetsad, soovikumetsad ja rabastuvad metsad.
1.1. Loometsad – maapinnalähedased, vähem kui 30 cm paksuse teralise (klibu-, rähk-, veereline muld) mullakihiga pael kasvavad vähese tootlikkusega, omapärase liigirikka (eriti kastikuoo) alustaimestikuga metsad. Loometsad on levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis. Eristatakse kolme kasvukohatüüpi – leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo.
Leesikaloo – kõige väiksema mullakihi tüsedusega (üldjuhul alla 10 cm) madala boniteediga (V…Va) ja liigirikka alustaimestikuga puistud, sagedamini männikud. Esineb sagedamini saartel ja mandri lääneosas.
Kastikuloo – paekiht on 10 – 30 cm sügavusel, puistute tootlikkus on madal (boniteet III…IV), kuid liigirikkus võib olla suur. Sagedasemad on männikud ja kuusikud liigirikka alusmetsaga. Esineb sagedamini saarte, Lääne- ja Põhja –Eestis.
Lubikaloo – eripäraks on liigniiskuse vaheldumine mulla läbikuivamisega, paepealsed väikese tüsedusega mullad, boniteet IV…V. Hõredad männikud mitmesuguse tihedusega alusmetsaga, taimestik sõltub mullakihi tüsedusest ja olemusest.
1.2. Nõmmemetsad – kasvavad kehvadel kuivadel toitainevaestel liivmuldadel, madala tootlikkusega (boniteet IV…Va ) männikud, alusmets puudub või esineb kadakat. Alustaimestik hõre või puudub üldse, iseloomulikud põdrasamblikud ja kanarbikud, rohttaimi on vähe või puuduvad üldse. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi – sambliku ja kanarbiku.
Sambliku kasvukohatüüp – õhukeselt leetunud harilik leedemuld mitmesuguse päritoluga liival. Mullakiht tüse, happeline, põhjavesi enamasti sügaval. Puistud on enamused puht männipuistud, kuid võib esineda ka kaske, tootlikkus madal, keskmiselt IV…V boniteediga. Looduslik uuenemine on raskendatud. Alusmets puudub või esineb kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, iseloomulik on rohke samblike esinemine. Esineb sagedamini Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis ning vähesel määral Peipsi lähedal.
Kanarbiku kasvukohatüüp - mullatingimused samad, mis eelmisel tüübil. Alustaimestikus esineb rohkesti kanarbikku. Levinud saartel, Põhja-Eestis ja Peipsi põhjakaldal.
1.3. Palumetsad – muld on kogu ulatuses või vähemalt ülaosas liivane, kuiv (ajutiselt võib olla liigniiske). Samblarinne hästi väljakujunenud, puhmarindes palju pohla ja mustikat, rohttaimi liitunud metsas vähe. Sagedamini esinevad männipuistud. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi – pohla ja mustika.
Pohla kasvukohatüüp – esineb kõrgematel pinnavormidel, leedemuldadel. Tavaliselt II… III boniteedi männikud, kuuske esineb sagedamini järelkasvus või teises rindes. Alusmets on hõre. Alustaimestikus on ülekaalus pohl, esineb mustikat ja kanarbikku, samblikurinne on pidev. Sõltuvalt mullaviljakuse erinevusest eristatakse kahte osatüüpi – pohla ja jänesekapsa-pohla kasvukohatüüpi. Kõige levinum Kagu-Eestis, võib veel esineda Põhja-Eestis ja saartel.
Mustika kasvukohatüüp – sagedamini II…III boniteedi männikud või kuusikud, segapuistutes esineb kaske ja haaba. Sammalkate tihe ja pidev, alustaimestikus palju mustikat. Alusmets kui esineb on hõre. Esineb palju Kagu-Eestis. Eristatakse sõltuvalt mulla viljakuselt kolme osatüüpi – mustika, karusambla-mustika ja jänesekapsa-mustika kasvukohatüübid.
1.4. Laanemetsad – hästi dreenitud viljakatel muldadel (liivsavimoreenid) (Ia… II boniteet) kasvavad metsad, looduslikult on puistud kuuse enamusega, peale raiete tegemist tekib looduslikult kaaskuid ja haavikuid, istutusega on võimalik kasvatada ka mändi. Alustaimestikus palju jänesekapsast jt rohttaimi. Eristatakse jänesekapsa ja sinilille kasvukohatüüpi.
Jänesekapsa kasvukohatüüp – leetunud ja kahkjatel muldadel kasvavad kuusikud, esineb ka istutatuid männikuid ja looduslikult uuenenuid kaasikuid – haavikuid. Põhjavesi enamasti sügavamal kui 2 m, metsavaris laguneb suhteliselt kiiresti. Sageli kuulvad siia tüüpi endistele põllumaadele rajatud metsaosad. Puistud on kõrge tootlikkusega – I..Ia, harvem II boniteedile vastav, puidu kvaliteet on parim. Põhitüübiks on jänesekapsa kuusik. Alusmets on kuni keskmise tihedusega (pihlakas, vaarikas, paakspuu, sarapuu, näsiniin jt.) ja alustaimestik liigirikas. Rohurinne on puistus madal (puhmastikus mustikas ja vähesel määral pohl), palju esineb jänesekapsast, võsaülane, leseleht, laanelill jt.; samblarinne on pidev. Esindatud ulatuslikumalt Kagu- ja Lõuna-Eestis.
Sinilille kasvukohatüüp – on levinud rohkem voorte ja ooside karbonaatmuldadel, metsakõdu kiht on väga õhuke (soodsad lagunemistingimused). Niiskusastmelt on üldiselt värsked mullad, aeg-ajalt kuivad, põhjavesi üle 2 m sügavusel. Puistutest on 2/3 kuusikuid, ¼ männikuid ja 1/10 kaasikuid. Vähem leidub haavikuid, hall-lepikuid, tammikuid. Valdavalt Ia…II boniteediklass. Väga sageli esineb kuusikutes juurepessu ja tegelikkuses on kuusikute sanitaarne seisund halb. Männikute sanitaarne seisund on rahuldav, kuid puud laasuvad halvasti. Alusmets on hõre kuni tihe – pihlakas, sarapuu, paakspuu, magesõstar, näsiniin jt. Alustaimestik on liigirikas: rohkem on sinilille, jänesekapsast, maasikas, lillakas, võsaülane, mailane, koldnõges jt. Samblarindes on metsakäharik, laanik, palusammal jt. Ulatuslikumalt on levinud Pandivere kõrgustikul, vähemal määral Lääne- ja Põhja-Eestis.
1.5. Salumetsad – kõige viljakamatel, karbonaatsel aluskivimil soodsa veerežiimiga muldadel (Ia..II boniteediklass) kasvavad lehtpuuenamusega või kuuse metsad. Sellisel kasvukohatüübil kasvab suhteliselt rohkem saart, tamme, vahtrat ja jalakat. Alustaimestikule on iseloomulik puhmarinde puudumine ja mullaviljakuse suhtes väga nõudlike taimede (kopsurohi, metspipar, naat, seljarohi) esinemine. Eristatakse naadi ja sõnajala kasvukohatüüpi.
Naadi kasvukohatüüp - mullad on enamasti leostunud või leetjad, kõduhorisont praktiliselt puudub, taimed on hästi veega varustatud. Puistutest üle poole on kaasikuid ja järgnevad kuusikud. Vähem on haavikuid ja hall-lepikuid. Segapuistud on väga liigirikkad. Noorematele lehtpuupuistutele on iseloomulik kuuse järelkasv, vanemates puistutes moodustab kuusk teise rinde. Puistud on kõrge tootlikkusega. Alusmets on liigirikas: pihlakas, näsiniin, sarapuu, toomingas, vaarikas, paakspuu jt. Alustaimestik on samuti liigirikas ja paremate valgustingimuste korral ka lopsakas: naat, kopsurohi, saluhein, metstulikas, sinilill, imekannike, jänesekapsas jt. Hõredas samblarindes on kähar salusammal, metsakäharik, tähtsamblad jt.
Esineb sagedamini Kesk- ja Ida-Eestis.
Sõnajala kasvukohatüüp – levinud madalamatel, kaldega maapinnareljeefidel, peamiselt läbivooluga lammi – või moldorgudes, kus maapind on perioodiliselt liigniiske, esineb üleujutusi või põhjavesi on kõrgel, kuid hea liikuvusega. Muld mineraalainerikas, mullareaktsioon peaaegu neutraalne, boniteet Ia….II. Puistutest on sagedamini (2/3) kaasikuid, sanglepikuid (1/10) ja kuivendatud või vähem soostunud maadel kuusikuid (1/5). Harvem on haavikuid, hall-lepikud ja saarikuid. Järelkasvuna võib II rindes (harvem I rindes) olla saart, pärna, jalakat, vahtrat. Alusmets on kuni keskmiselt tihe ja liigirikas: toomingas, mage sõstar, paakspuu, kuslapuu, näsiniin jt. Alustaimestik (puhmasrinne puudub) liigirikas ja lopsakas: ülemises rohurindes on peamiselt sõnajalad, lisanduvad angervaks, seaohakas, heinputk ja alumises ojamõõl, roomav tulikas tähtheinad, ussilakk, jänesekapsas jt. Samblaid kasvab ainult mikrokõrgendikel – raunik, kähar salusammal, tähtsamblad, teravtipp jt. Raiestikud uuenevad peamiselt vegetatiivselt sanglepa ja kasega, harvem saarega. Levib rohkem Ida-Eestis, kuid mitte suurte massiividena.
1.6. Soovikumetsad – perioodiliselt liigniisketel, karbonaatsetel muldadel kasvavad lehtpuuenamusega (kask, sanglepp) metsad või segametsad. Eristatakse osja, tarna ja angervaksa kasvukohatüüpi.
Osja kasvukohatüüp – madalatel, tasastel aladel kasvavad tavaliselt segapuistud (enamuspuuliigiks kask, mänd, vahel ka kuusk), Kuid puistutes võib kasvada ka saart, haaba, sangleppa. Põhjavesi ulatub kohati maapinnani, kuivadel perioodidel võib muld läbi kuivada. Esineb mitmesugusel määral soostunud ja küllastunud muldi (turvastunud ja vähemturvastunud mullad). Boniteet IV…V. Alusmets on hõre kuid liigirikas: paakspuu, kadakas, näsiniin, pajud jt. Alustaimestik on vastavalt mikroreljeefile iseloomulikult mosaiikne: võib kasvada nii palu-, salu-, kui ka lodumetsa taimi. Samblarinne ebaühtlase tihedusega. Levinud märkimisväärselt Lääne-Eestis.
Tarna kasvukohatüüp – madalate, tasastel, sageli sooäärsetel aladel ja harvemini luidetevahelistes nõgudes kasvavad kaasikud, männikud ja vähesel määral kuusikud. Põhjavesi on väheliikuv, boniteediklass IV..Va. Mikroreljeef on keskmiselt kuni tugevasti mätlik. Puistud on väga erinevailmelised – ½ kaasiku, pea samapalju männikuid. Alusmets on hõre kuid liigirikas: pajud, paakspuud, kadakas, pihlakas jt. Alustaimestik erinev, sõltub enamuspuuliigist, tihedusest ja niiskusest mullas. Hõredate puistute (sookask, mänd) all kasvavad tarnad, sinihelmikas, jänesekastik, sookastik, tedremaran jt. Samblarinne on katkendlik. Esineb Lääne- ja Loode-Eestis, saartel.
Angervaksa kasvukohatüüp – ojade ja jõgede laugjate nõlvade allosas, lamedates nõgudes mineraalainete rikkal mullal, kõrge põhjaveetasemega tasastel aladel kaasikud, kuusikud ja sanglepikud. Kohati võib kasvada saart. Boniteediklass II…III . Alusmets ja alustaimestik on liigirikas: pihlakas, paakspuu, toomingas, mage sõstar, angervaks, tarnad, ojamõõl, seakapsas, lillakas, soomadar jt. Eristatakse kahte osatüüpi: tüüpiline tarna ja tarna-angervaksa kasvukohatüüp. Esineb sagedamini Pärnu- ja Jõgevamaal.
1.7. Rabastuvad metsad - happelised ja liigniisked mullad, hästi väljakujunenud puhmasrinne, milles on rohkesti turba- ja karusammalt, boniteediklass III…Va. Enamuses männipuistud. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi – sinika ja karusambla kasvukohatüüp.
Sinika kasvukohatüüp – tasastel, erilise languseta aladel, mullad on tugevalt leetunud, soostunud, boniteediklass IV…V. Eranditult männikud. Alustaimestikus enamuses kanarbik, sookail, pohl, sinikas, mustikas, kukemari. Samblarinne on pidev ja tüse. Rohkem levinud Põhja- ja Lääne-Eestis.
Karusambla kasvukohatüüp – madalamatel aladel, sageli soode ümbruses tugevasti künkliku mikroreljeefiga ja kõrde põhjavee tasemega soostunud muldadel (III…IV boniteediklass) kasvavad puistud. Kõige sagedamini on männi (2/3), harvem kuuse ja kase enamusega. Männikutes ja kaasikutes on kuusk sageli teises rindes või järelkasvus. Alustaimestik liigivaene – mustikas, pohl, tarnad . Samblarinne on tüse. Raiestikel soostumine kiireneb. Esineb sagedamini Kirde- ja Edela-Eestis.
2. Soometsade klass - kuuluvad kuivendamata üle 30 cm, kuivendatult üle 25 cm paksuse turbalasundiga metsamaad. Klassi kuulub kolm tüübirühma – samblasoometsad, rohusoometsad, kõdusoometsad.
2.1. Samblasoometsad – iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV…Va). Alustaimestikus põhiliselt puhmad ja turbasamblad. Enamasti männikud. Eristatakse kahte tüübirühma – raba ja siirdesoo.
Raba kasvukohatüüp – tasastel, rabaturbakihil (boniteet V…Va) kasvavad hõredavõitu männikud üksikute sookaskedega. Kasvukoha tingimuste edasisel halvenemisel toimub üleminek alaboniteediliseks püsirabaks, kus vanade puude kõrgus ei ulatu 10 m. Alusmets puudub või on üksikuid pajusid. Alustaimestikule on iseloomulik hästi väljakujunenud puhmarinne: sookail, sinikas, kanarbik, harilik kukemari, pohl; rohttaimedest rabamurakas, tupp-villpea, ümarlehine huulhein. Samblarindes valitsevad turbasamblad, vähem karusamblaid. Levinud ühtlaselt üle Eesti, rohkem Kesk-Eestis.
Siirdesoo kasvukohatüüp – tasastel madalikel tugevasti künkliku mikroreljeefiga mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud madal- või siirdesoomuldadel (boniteediklass V…Va) liigniisked männikud, kus esineb vähesel määral sookaske. Puistud on vähese tootlikkusega. Alusmets on hõre kui keskmise tihedusega. Kasvavad pajud, madal kask, paakspuu, paiguti vaevakask. Alustaimestik oleneb rabastumise astmest. Raiesmiku uuenevad looduslikult sookasega. Sagedamini on esindatud suuremate aladena Kirde-, Kesk- ja Lääne-Eestis.
2.2. Rohusoometsad – turvas on keskmiselt kuni hästi lagunenud. Turbalasund koosneb põhiliselt rohttaimedest ja puujäänustest. Eluskattes on rohkesti tarnasid, sookastikut, laialehelisi soo-rohttaimi. Puurindes on iseloomulikud sookask ja sanglepp. Eristatakse kahte tüübirühma – madalsoo ja lodu.
Lodu kasvukohatüüp – madalikel, lamm- ja moldorgudes, harvem laugjatel nõlvadel, tugevasti mätliku mikroreljeefiga madalsoomuldadel ja lammi-madalsoomuldadel kasvavad sookaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/5). Põhjavesi ulatub sagedasti maapinnani, kui on liikuv ja turbakiht on hästi lagunenud, boniteediklass II…III. Alusmets liigirikas ja keskmise tihedusega, sagedamini kasvab toomingas, lodjapuu, pihlakas jt. Alustaimestik liigirikas kuid vastavalt mikroreljeefile mosaiikne – ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, soo-sõnajalg, varsakabi, ussilakk, lillakas, soomadar, tarnad jt. Samblarinne on katkendlik. Raiestike taimkate on lopsakas. Enam levinud Kirde- ja Ida-Eestis.
Madalsoo kasvukohatüüp – nõgudes, madalail tasandikel, jõgede ja ojade lammidel, keskmiselt mätliku mikroreljeefiga mitmesugustel määradel lagunenud, küllaltki kõrge potentsiaalse viljakusega madalsoo-turvasmuldadel kasvavad valdavas osas sookaasikud, kus kaasnevad ka sanglepad, madala tootlikkusega IV…V boniteediklass. Märkimisväärne osa madalsoometsadest on tekkinud metsata madalsoodele kuivenduse mõjul. Alusmets on hõre või keskmiselt tihe, seal kasvavad pajud, paakspuu, madal kask. Alustaimestik on suhteliselt liigivaene, iseloomulik on tarnade rohkus, sookastik, soomadar, kollane võhumõõk, ubaleht, soopihl, tedremaran jt. Samblarinne on puudulikult väljakujunenud. Raiesmik looduslikult uueneb sookasega. Levikuala Kesk- ja Kirde-Eestis.
2.3. Kõdusoometsad – intensiivselt kuivendatud soomuld metsakõdu- ja hästilagunenud kõduturbamuld (boniteediklass I…III/IV), mille eluskate on arumetsailmeline. Puurindes kasvavad peamiselt mänd ja kuusk. Eristatakse kahte kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo.
Mustika-kõdusoo kasvukohatüüp – tasastel või nõrga kaldega aladel, tugevalt künkliku mikroreljeefiga, mitmesuguse tüsedusega kuivendatud (või loodusliku drenaažiga) siirdesoo- harvemini rabaturvas. Esimese kuivenduse järgse metsapõlvkonna moodustavad männikud, järelkasvuna esineb sagedasti elujõuline kuusk, vähesel määral esineb kaske. Alustaimestikult sarnane mustika kasvukohatüübiga. Leidub paakspuud, pajusid, vaarikat. Alustaimestikus iseloomulik puhmasrinne, peamiselt mustikas, vähem pohla, sinikat sookailu, kanarbikku. Samblarinne koosneb põhiliselt palusamblast, laanikust ja kaksikhammastest jt. Esineb sagedasti tuuleheidet.
Jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp – madalail tasandikel ja lohkudel , allikalise toitumise korral ka nõlvadel, iseloomulike kõrgete kännu- ja tüvemätastega künkliku mikroreljeefiga intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madal- ja siirdesoomuldadel (boniteediklass I…III) kasvavad kuusikud ja segametsad. Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega: paakspuu, pihlakas, kadakas, vaarikas, toomingas, kuslapuu, lodjapuu. Alustaimestik sarnane jänesekapsa tüübi omaga. Sootaimed puuduvad või esinevad jäänukitena väheselt. Esineb jänesekapsas, ussilakk, kattekold, leseleht, metsmaasikas jt. Puhmaid (mustikas, pohl) leidub vähe. Samblarinne on pidev või katkendlik. Puistute majandamisel tuleb arvestada nende tormihellusega.
Hilissügises Lätis ja Leedus
- Üksikasjad
- Kirjutas Administrator
- Klikke: 2650
Ligatne õppe-matkarada on rajatud riiklikku kaitsealusesse metsa ning seal ei toimu metsamajanduslikku tegevust. Metsa majandatakse ainult nii palju, kui on vajalik külastajate ohutuse tagamiseks. Rada on 5,4 km pikk ja on tehtud nii, et võimalikult väike oleks looduslikule metsakooslusele külastajate poolt tekitatav kahju. Rada kulgeb erinevatele loomadele ja lindudele määratud aedikute vahel. Aedikud on võimalikult suured, et vähem neis asuvaid elanikke ahistada, aga samal ajal on nende elanikud külastajatele vaadeldavad käigusildadelt . Peale jaanuaritormi mahalangenud puud on jäetud puutumatutena lamama, ainult rajal oli tüvedest lõigatud välja tükid nii, et käimist ei segaks.
Raja ääres oli kooõpilaste valmistatud „Putukate hotell“, kus oli erinevate materjalide kooslusest tehtud „hotellitoad“ koos kirjeldusega, millises „toas“ keegi elab. Kakuliste aediku juures oli erinevate pesakastide näitus. Pesakastidele on lisatud kirjeldused, kus on antud nii pesakastide mõõtmed kui ka kes konkreetset pesakasti kasutab. Sarnaseid pesakaste oli paigutatud raja äärde puude otsa, et oleks võimalik õppida tundma linde ja nende tegevust jälgida.
Kõigepealt tervitasid meid hunt-koerad, kelle ema oli olnud hunt ja isa koer. Jahimehed leidsid jahi ajal seitse kutsikat ja tõid rahvusparki. Viis kutsikat leidis endale kodu, aga kaks emast koerakest kasvasid üles rahvuspargis ja elavad juba viis aastat oma aedikus. Esimesel aastal kutsikad ainult ulgusid, hiljem hakkasid vahetevahel haukuma ja nii paariaastatena hakkasid „vestlema“ ainult haukudes. Nad olid väga lõbusad ja seltskondlikud, lausa nautisid külastajate tähelepanu.
Edasi viis rada meid kolme suure karu juurde, kellest kaks on Nigula Looduskaitseala töötajate kasvandikud. Kuigi aedikud oli suured, oli võimalik saada ettekujutus kahjust, mida loomad tekitavad metsale, kui neid on liiga palju antud territooriumile. Suurte karude aias polnud peale paari väga rääbaka kuuse-männi ja madala põõsastiku midagi alles. Korralikumad puud kasvasid alles piirdeaia taga. Aedikus sees oli palju mahamurtuid puid ja need mis alles, olid kõik vigastatud. Samas kõrval asuvas noorte karude aias olid puud alles, kuigi väikeste vigastustega, siis aedik oma olemuselt jättis metsa mulje. Giid rääkis, et vangistuses sündinud ja pargi töötajate poolt üleskasvatatud karupojad ei oska ronida puude otsa. Kui nad olid väikesed, siis nende aedikus olid spetsiaalselt tehtud madalad, enamuses kaldega, ronimispuud. Puid kahjustavad noored karud ainult küüntega kraapides. Vanad karud seevastu oskavad ronida ja nii on nende aias alles jäänud vaid väga tugevate puude jäänukid. Sama pilt avanes ka hirvede aedikus – kõik mis süüa kõlbas oli ära söödud ja tüvedel olid suured kahjustatud kohad. Kui karude aedikus oli näha veel noori puid ja põõsastikku, siis hirvede juures järelkasvu polnud. Metssigade territoorium oli veel küllaltki heas seisukorras v.a. söötmispaikade ümbrus. Hea oleks seda õppe-matkarada uuesti külastada paari aasta pärast, kui on läbiviidud rekonstrueerimistööd, millistega on planeeritud alustada veel tänavu talvel. Siis peaks ka uus vaatlustorn valmis olema, mille ülemiselt platvormilt pidi Turaida lossi tornid paistma. Praegu oli torn küll veel olemas, aga väga halvas olukorras. Uus torn, nagu ka vana on, tahetakse samuti ehitada puidust, et mitte lõhkuda seda mõnusat inimese ja looduse koosolemist.
Päikselises pärastlõunal jätkus meie reis Riia poole. Salaspilsist keerasime ringteele ja sõitsime ümber Riia HEJ veehoidla ja mööda turbiinide hoonest Dole saarele. Et saada aimu, kuidas võib inimene oma tegevusega mõjutada loodust, selles paikonnas elavate inimeste elukorda ning teha pöördumatut kahju faunale ja floorale halvasti projekteeritud tehisrajatistega, oli valitud välja külastamiseks Daugava muuseum – park, mis asub poolenisti uputatud Dole saarel Daugava jões. Riia HEJ rajamise käigus ehitatud veehoidla tamm läheb üle Dole saare keskosa ja pool saarest jäi rajatava veehoidla ja tammi alla. Sellega koos kuivas ära saart läbinud jõgi ja kuna tammile ei tehtud lõheliste liikumiseks vajalikke lüüse, on siinne kalade liigiline kooslus väga drastiliselt muutunud. Saar ise oli varem kalurite elupaik ja siin kasvatasid nad ka omale eluks vajalikud põllumajandussaadused. Nüüd on suur osa saarest kaetud looduslikult kasvanud metsaga ja püsielanikke on saarel vähe. Veest väljajääva saare idaossa on rajatud tööstuslik kruusakarjäär ja katmikalad. Läti loodushoidlikud entusiastid püüavad praegu saavutada tootmistegevuse piiramist ja keelustamist saarel, sest karjääridesse tungib vesi ja nad muutuvad madala veega soisteks aladeks. Esimese Läti vabariigi ajal oli plaanitud samuti rajada Daugavale tamme elektri tootmiseks, aga selliselt, et säiliks jõe laevatatavus ja lõhelistele vaba liikumine. Kahjuks see projekt hilisemal ajal kuulutati ebasobivaks, mille vastu protestisid nii projekteerijad kui ka loodusteadlased.
Daugava muusemi moodustavad Dole mõisahoone, kus on Daugava ajaloo ja Daugava suudmealal leitud arheoloogiliste leidude ekspositsioon (Daugava suudmealal elasid neil ammustel aegadel, 2 aastatuhat e.m.a., soome-ugri päritoluga hõimud –liivlased ja balti hõimud), mõisa ajaloolised esemed. Kaluritalu „Mellupi“, kus on väljapanekud olme ja kalapüügi vahenditest, kalatöötlemise riistad, lõheliste püügiks kasutatud tõkked ja püünised, mis ehitati kärestikele. Kogu muuseumide kompleksi ümbritseb liigirikas 1776 a. rajatud dendropark, mille eeskujuks oli Weimari park-teater. Parki rajatud vabaõhu teatrist on säilinud ainud maapinnal kõrgendikud, kõik muu on aastate jooksul hävinud ja ka inimeste poolt hävitatud pargi rekonstrueerimise käigus. Samuti kaotas park ka rekonstrueerimise käigus teda varjanud madalakasvuliste kaherealise puudeheki. Nüüd hakatakse seda taastama, juba on esimesed isikud istutatud uue elava aia rajamiseks.
Meie ekskursiooni pargis lõpetas õhtupimedus ja nii keerati bussi nina jälle lõuna poole. Enne Leedu piiri algas suur sadu ja tegi meid päris murelikuks, sest oli plaanitud ju Leedumaa metsadesse ikka ka oma nina pista – hea ikka näha, et teistel enam-vähem samas seisukorras metsad kui meilegi. Kui jõudsime Šiauliai lähedal asuvasse Kurtuvenai Regionaalparki, kus pidime ööbima, oli vihm otsas ja õhk tundus karge. Vastuvõtjad oli meie valmistanud toreda üllatuse – küllusliku õhtueine ootas meid laual ja saun oli soojaks köetud. Öö tõi kaasa mitte ainult une vaid ka selge tähise taeva ja lootuse, et homme on ilus ilm. Ja see lootus ei petnud, mõlemal päeval oli ilm ilus ning reis kujunes ikka mõnusaks hilissügise nautimiseks Leedu metsades.
Teise ja kolmanda päeva kava oli meid vastuvõtva metsaomanike kooperatiivi „ Saules Šilas“ poolt koostatud. Hommikupoolne aeg oli planeeritud omavahel tutvumiseks, metsaga seonduva seadusandluse kitsaskohtade võrdlemiseks ja metsademajandamise murekohtade väljaselgitamiseks. Nii selliste, mis on sarnased kui ka need, mis on erinevad ja kuidas neid probleeme on püütud lahendada.
Leedu erametsaomanikud on koondunud ,nagu nad ise nimetavad, poliitilisse (võib-olla eestikeelsena kõlaks ühiskondlikku või midagi kodanikuühiskonnaga seonduvat) organisatsiooni Lietuvos miškų savininkų asociacija – Leedu metsaomanike assotsiatsiooni, mille aktiivseid tegevliikmeid on ligikaudu 300 (umbes 10 % liikmeskonnast). Palju on n. n. passiivseid liikmeid, kes on astunud liikmeks ja oma metsaga seotud probleemid lahendanud ning nüüd ei näita soovi osaleda assotsiatsiooni töös. Assotsiatsioonil on 38 kohalikku osakonda (skyriai). Kuna metsaomanikel tekkisid probleemid oma metsa majandamisega – metsad on omanike elukohast kaugel ja kontroll metsas tegutsevate inimeste üle puudub – hakkasid omanikud moodustama mittetulundusühinguid majandustööde organiseerimiseks. Nii tekkisid kooperatiivid, mis tegelikult on MTÜ staatuses ja ei tooda liikmetele kasumit. Liikmemaksudest ja realiseeritavast puidumüügist saadava tulu 10% maksust peab kooperatiiv ülal juhatajat, raamatupidajat ja konsulente – metsakorraldajaid (metsahindajad müügilepingute koostamiseks mahtude määramiseks, tööde planeerimiseks). Selliseid kooperatiive on momendil 28. Kooperatiivid majandavad omanike avalduse alusel metsa istutamisest kuni puidu müügini. Kooperatiivide stardikapitali andjaks ja asutajaliikmeks on kohaliku piirkonna assotsiatsioonide osakonnad. Sellise koostoimetamise ilmselt tingis kõige rohkem see, et tagastatud metsade suurus esialgselt oli ainult 25 ha igale omandireformi subjektile ja ülejäänud osa erastati teiste soovijate vahel. Hiljem, kui konstitutsioonikohus leidis, et see on vastuolus konstitutsiooniga muudeti seadust ja nii tagastatakse momendil kogu metsamaa selliselt, et kui füüsiliselt pole enam võimalik omanikule samas kohas metsa tagastada, arvutatakse välja omanikule kuulunud metsa väärtus 1992-1993 aasta seisuga ja tagastatakse teises kohas sama suures väärtuses metsa s.t. kui enne oli omanikul näiteks 30 ha suure väärtusega metsa ja sellest jäi tagastamata 5 ha, siis nüüd võib tagasi saada hoopis 10 -15 ha vähemväärtuslikku metsa ja hoopis teises riigi osas. Nii tekib palju selliseid omanikke , kelle on mets erinevates kohtades ja vahemaad elukoha ning metsa vahel muutuvad suurteks. Tekkis palju metsavargust nii raietena kui ka juba raiutud materjalide äravedu laoplatsidelt, metsamaterjali väljapetmine omanikelt väga väikese tasu eest. Et kuidagi selle vastu võidelda, hakkasid omanikud ühinema ja koos oma metsi majandama. Kusjuures on nii, et kui müügi käigus peaks müüdava puidu eest rohkem tulu saama, maksab kooperatiiv selle omanikule välja. On võimalus, et kui omanik tahab jätta üle lepingu summa saadava tulu tulevaste hooldus (istutus) kulude katteks, võib ta selle jätta kooperatiivi arvele sihtmääratlusega. Raietööde tegemiseks kasutab kooperatiiv väljaõppinuid saemehi ja muu tehnika renditakse vastavalt vajadusele või ostetakse teenusena. Raietööde ja väljaveo eest tasutakse peale puidu realiseerimist. Kuna üksiku kooperatiivina on raske saada maksimaalselt parimat hinda müüdava puidu eest, moodustasid kooperatiivid ühise katusorganisatsiooni- müügifirma ECOMEDIENA, kes kureerib kogu erametsade puidu müüki ja nad on suutnud turul endale head nime teha nii kvaliteetse puidu osas kui ka omanikele soodsate müügihindade osas. Suured puidutöötlejad (ka meil on nende harukontorid) teevad Ecomediena’ga heameelega koostööd ja püüavad hoida enda kliendina - näiteks ostes puitu kokku kallimalt kui plaanitud.
Kooperatiivid koostavad ka metsakorralduskavasid (projekte), mis tehakse raha kokkuhoiu mõttes esmajoones koheselt või lähiaastal raiesse minevate metsaosade kohta. Tehtud kava on väga põhjalik ja kui oleks vajadus, siis ka võhik metsanduses saaks selle kava põhjal oma metsamaterjali ära müüa ja õiglast hinda küsida. Neid kavasid aktsepteerivad kõik osapooled. Nende metsaosade kohta (noorendikud, kuni 20 - 40 a metsad ), kus pole lähima 10 aasta jooksul ette näha lageraiet, majandatakse metsa kooperatiivi metsakonsulendi poolt koostatud plaani alusel. Samuti koostavad kooperatiivid maade metsastamise projekte, koostavad ja kooskõlastavad kõik metsatöödega seotud dokumendid. Ainuke metsaomaniku mure on sõlmida kooperatiiviga pikaajaline leping metsade majandamiseks, tasuda tehtud tööde eest (kui vaja) ja vaadata oma pangakontole laekunud raha suurust puidu müügist.
Muidugi on jäetud omanikule õigus mitte raiuda oma raieküpset metsa, kui ta seda ei soovi. Ühte sellist metsa me pealelõunal külastasimegi. Selle metsa omanik raiub metsast ainult niipalju, kui palju vajab raha metsa uuendamiseks ja hooldustöödeks. Metsa istutab ise ja mitte nöörsirgetesse ridadesse vaid teeb erinevaid kujundeid. Istutamisel kasutab küll nööri abi – sellega teeb kujundid maale valmis. Kava järgi peaks olema puhas kuuse puistu, aga omanik istutab kõike – mändi kuuske, kaske, tamme ja vahtraid. Noorendikus jätab kasvama ka ulukite poolt kahjustatud puud ja ilmselt vääraka kasvuga puud, kuna ka sellised puukesed pakuvad omapärast silmailu ja miks peaks kõik olema väga korrapärane, tehislik. See mets on omanikule looming, elav monument. Momendi probleem oli selles, et kased hakkasid üle kasvama ja varsti tekib punasüdamiku oht ja kuidas ikkagi omanikule selgeks teha, et metsa tuleb õigel ajal raiuda. Samuti polnud omanik nõus kuusiku harvendamisega, mis oli hillitsetud ja nagu üks reisiseltsiline ütles, ju ikka ei jõudnud kõike luuaga üle pühkida enne kui tulime, sest paar oksa oli veel metsaääres maas!
Külastasime ka noorendikku, mis oli neli aastat tagasi istutatud. Metsakorralduskava järgi on istutatud puhas kuusekultuur, mis kasvab halvasti. Looduslikult on sinna külvanud tamm ja kask, mis kasvavad hästi. Mida siis noorendiku hoolduse käigus välja raiuda? Kas näha vaeva kuusega, mis ei kasva või ikkagi lasta lehtpuudel kasvada? Diskusioon oli mõlemas metsas elav ja jäime pea pimeda kätte.
Metsade sertifitseerimisega ei kiirustata, kuna EL puidutöötlemisfirmad ei ole veel kõik sertifitseeritud ja nii ei omistata toodangule sertifikaati. Assotsiatsioonid ja kooperatiivid küll valmistuvad sertifitseerimiseks, et õigel ajal oleks võimalik maksimaalselt erametsad sertifitseerida, aga nagu väljendus meie vastuvõtja – miks asjata raha raisata. Oodatakse kuni kõik töötlevad firmad on sertifitseeritud, sest leedulased ei taha raha raisata sellistele töödele, milliseid koheselt kasutada ei saa või ei ole vajadust.
Kesiseks jäi meie Leedumaa reisi teine päev. Plaanis oli kohtuda assotsiatsiooni Pasvalyse osakonna esinaisega, kes pidi koos meiega tulema Biržai regionaalparki, aga kuna ta töötab kohalikus keskkonna teenistuses ning sel päeval oli ootamatuid töökohustusi. Nii jäi meie Biržai Regionaalpargi külastus pealiskaudseks, ainult kohaliku giidi juhtida, kes täitis vist küll mingit kiiruse rekordit ekskursiooni juhtimisel, millest oli väga kahju. Pasvalyse ja Biržai ümbrus on kuulus oma omapärase looduse poolest, mille põhjuseks on väga aktiivsed karstinähtused piirkonnas. Aluskivimiks on dolomiit ja kips, millest viimase uhub vesi välja ja nii moodustuvad maaalused jõed, järved ja koopad. Kui pealmine dolomiidikiht väga õhukeseks jääb, kukuvad koobaste laed sisse ja moodustuvad suured kraatrid. Sisselangenud aukudest on moodustunud terved järvistud ja soised alad. Samas piirkonnas on ka kõige paremad põllumaad Leedus ja metsasuse % on madal. Muide, Biržais on esimene euroopa tehisjärv - Širvenos, mis rajati 16 sajandi lõpus kahe jõe ühinemiskohale. Järve pindala on 400 ha. Selle järve kaldal asub Leedu ülikute Radvilate loss, mis on nüüd taastatud väliselt sellisena, nagu ta oli enne I Maailmasõda, aga siseviimistlus on tehtud nii, et ruume saaks kasutada ajaloo muuseumi saalidena.
Külastasime ka Šiauliai lähedal asuvat Ristimäge ja frantsiskaanide kloostrit ja Šiaulia Püha Pauli ja Peetri katedraali, mille eesõues asub mälestusmärk Leedu ristiusustamise 600 aastapäevaks (Leedu oli viimane paganausu maa Euroopas).
Eha Valeikiene
november 2005.a.
(Avaldatud "Sinu Mets" nr.2)
Viljandimaa Metsaseltsist - artikkel "Sinu Mets"
- Üksikasjad
- Kirjutas Administrator
- Klikke: 1937
MTÜ Viljandimaa Metsaselts tegutseb 2004.a. detsembri kuust. Kui asutajaliikmeiks oli 22 Viljandimaa erametsaomanikku, siis nüüdseks on liikmete arv kasvanud kolmekümnele. Seltsi eesmärgid on erametsaomanike koolitamine ja nõustamine kõikides metsaga seotud küsimustes ja tulevikus tahaksime algatada koostööd metsade ühises majandamises võimalikult soodsalt metsaomanikule. Esimeseks pääsukeseks selles valdkonnas oleks erametsade sertifitseerimine ja selleks algatusgrupi loomine.
Väljas poole seltsi on suunatud meie töö lastega. Oleme algatanud koolimetskonna loomise. Võib-olla pole küll nimi „koolimetskond“ päris õige, sest meil ei ole veel sõlmitud lepingut ühegi erametsaomanikuga, kes sooviks oma metsas lastega tööks vajalikke rajatisi ja matkaradu teha. Sellegipoolest osales suvel ja sügisel meie koolimetskonna üritustel 14 last vanuses 6 kuni 14. Nende tegemisi juhendavad Tiina Viir ja Ülle Kuldkepp.
Samuti on meie seltsi liikme Are Metsma eestvõtmisel hoitud korras noore metsa hooldamise õpperada, kus on võimalik jagada teadmisi metsaomanikele, kuidas oma noorendikest kujundada kõige optimaalsema kooslusega metsa, kuna hästi hoolitsetud noorendikust kasvab tulevikus suurimat tulu andev mets. Ka see on omanikule tähtis, isegi siis kui praegune omanik kannab ainult kulu – tulu saavad tema lapsed ja lapselapsed. Metsa kasvuaeg ei ole ainult ühe inimpõlve pikkune, okaspuumetsade iga on ikka kolm - neli inimpõlve.
Oleme läbiviinud õppepäevi – rühmanõustamisi metsaomanikele erinevatel teemadel. Kevadistel õppepäevadel rääkisime rohkem jaanuari tormikahjustustest ning sellele järgnevast võimalikust kahjurputukate rünnakust. Sügisestel päevadel on oma teadmisi metsast, metsa energeetilisest kooslusest, okaspuudest ning okaspuumetsadest jaganud dr. Viljo Viljasoo ja EMÜ õppejõud Eino Laas. Nii kevadiste kui ka sügiseste õppepäevade kavas on olnud paar õppepäeva metsataime kasvatajatele, kus nõuandeid jagavad ning tutvustavad uusi teadmisi ja taimekasvatust puudutavaid seadusi Metsakaitse ja Metsauuenduskeskuse töötajad. Väga huvitavad olid praktilised õppepäevad noorendike hooldamiseks.
Oma tegemisi oleme saanud arendada tänu Sa Erametsakeskus poolt finantseeritavatele projektidele. Nii on käivitunud nende toel ka piirkondliku tugiisiku rakendamise projekt. Tugiisiku tööks on edastada infot metsaomanike, selgitada neile kehtivaid seadusi ja ka Sa Erametsakeskus poolt toetatavaid tegevusi erametsas, abistada saadavate toetuste tarvis dokumente vormistada. Võib-olla ongi kõige raskem osas selles töös teabe edastamine metsaomanikele või ei ole ma ise siiani piisavalt aktiivne olnud ning selleks ka ajakirjandust kasutanud. Oma seltsi liikmetega on teabe edastamine lihtne, aga palju on ju selliseid metsaomanikke, kes kuhugi ei kuulu, olgugi et Viljandimaal on peale meie veel kaks metsaomanike ühendust. Oleme seltsi juhatuses arutanud, kas peaks õppepäevade aega muutma või hoopis samal teemal kaks päeva tegema – ühe meie seltsi rühmanõustamise tavalisel ajal teisipäeviti kell 11.00 ja teise mõnel muul päeval õhtupoolsel ajal. Arvamusi oli seinast – seina ja nii jäigi, et praegu planeerime uuel aastal ikka oma õppepäevad teisipäeviti. Kui nüüd lehelugejal on ettepanekuid, nii teemade kui aja kohta, olen väga tänulik.
Suurimad tänavu sügise ettevõtmised olid kaks koolitusprojekti. Äsja lõppes „Talumetsa ABC“ kursus, mis annab metsaomanikele vajalikud algtõed metsade majandamiseks ning seadustest, mis reguleerivad toiminguid metsas.
Oktoobri lõpus oli meil koolitusreis Leetu, et tutvuda sealsete erametsaomanike organisatsioonidega ja kui võimalik arendada nendega koostööd edaspidi, eriti selliste seaduste ja nõudmiste jne. osas, millised on ühised meile kui Euroopa Liidu liikmesriikidele. Samuti tutvuda metsade majandamisega ja mida head oleks neilt üle võtta oma organisatsiooni ülesehitamiseks.
Läbisõidul Lätist külastasime Gauja Rahvuspargis Ligatne õppe-matkarada ja Daugava park –muuseumi. Ligatne õppe-matkarada on rajatud riiklikku kaitsealusesse metsa ning seal ei toimu metsamajanduslikku tegevust. Metsa majandatakse ainult nii palju, kui on vajalik külastajate ohutuse tagamiseks
Et saada aimu, kuidas võib inimene oma tegevusega mõjutada loodust, selles paikonnas elavate inimeste elukorda ning teha pöördumatut kahju faunale ja floorale halvasti projekteeritud tehisrajatistega, oli valitud välja külastamiseks Daugava muuseum – park, mis asub poolenisti uputatud Dole saarel Daugava jões. Riia HEJ rajamise käigus ehitatud veehoidla tamm läheb üle Dole saare keskosa ja pool saarest jäi rajatava veehoidla ja tammi alla. Sellega koos kuivas ära saart läbinud jõgi ja kuna tammile ei tehtud lõheliste liikumiseks vajalikke lüüse, on siinne kalade liigiline kooslus väga drastiliselt muutunud. Saar ise oli varem kalurite elupaik ja siin kasvatasid nad ka omale eluks vajalikud põllumajandussaadused. Nüüd on suur osa saarest kaetud looduslikult kasvanud metsaga ja püsielanikke on saarel vähe. Veest väljajääva saare idaossa on rajatud tööstuslik kruusakarjäär ja katmikalad. Läti loodushoidlikud entusiastid püüavad praegu saavutada tootmistegevuse piiramist ja keelustamist saarel, sest karjääridesse tungib vesi ja nad muutuvad madala veega soisteks aladeks. Esimese Läti vabariigi ajal oli plaanitud samuti rajada Daugavale tamme elektri tootmiseks, aga selliselt, et säiliks jõe laevatatavus ja lõhelistele vaba liikumine. Kahjuks see projekt hilisemal ajal kuulutati ebasobivaks, mille vastu protestisid nii projekteerijad kui ka loodusteadlased.
Leedus võttis meid vastu metsaomanike kooperatiivi „ Saules Šilas“, kes korraldab erametsaomanikele kuuluvaid valdusi Leedu põhja- ja loodeosas. Leedu erametsaomanikud on koondunud ,nagu nad ise nimetavad, poliitilisse (võib-olla eestikeelsena kõlaks ühiskondlikku või midagi kodanikuühiskonnaga seonduvat) organisatsiooni Lietuvos miškų savininkų asociacija – Leedu metsaomanike assotsiatsiooni, mille aktiivseid tegevliikmeid on ligikaudu 300 (umbes 10 % liikmeskonnast). Palju on n.n. passiivseid liikmeid, kes on astunud liikmeks ja oma metsaga seotud probleemid lahendanud ning nüüd ei näita soovi osaleda assotsiatsiooni töös. Assotsiatsioonil on 38 kohalikku osakonda. Kuna metsaomanikel tekkisid probleemid oma metsa majandamisega – metsad on omanike elukohast kaugel ja kontroll metsas tegutsevate inimeste üle puudub – hakkasid omanikud moodustama mittetulundusühinguid majandustööde organiseerimiseks. Nii tekkisid kooperatiivid, mis tegelikult on MTÜ staatuses ja ei tooda liikmetele kasumit. Liikmemaksudest ja realiseeritavast puidumüügist saadava tulu 10% maksust peab kooperatiiv ülal juhatajat, raamatupidajat ja konsulente – metsakorraldajaid (metsahindajad müügilepingute koostamiseks mahtude määramiseks, tööde planeerimiseks). Selliseid kooperatiive on momendil 28. Kooperatiivid majandavad omanike avalduse alusel metsa istutamisest kuni puidu müügini. Kooperatiivide stardikapitali andjaks ja asutajaliikmeks on kohaliku piirkonna assotsiatsioonide osakonnad. Sellise koostoimetamise ilmselt tingis kõige rohkem see, et tagastatud metsade suurus esialgselt oli ainult 25 ha igale omandireformi subjektile ja ülejäänud osa erastati teiste soovijate vahel. Hiljem, kui konstitutsioonikohus leidis, et see on vastuolus konstitutsiooniga muudeti seadust ja nii tagastatakse momendil kogu metsamaa selliselt, et kui füüsiliselt pole enam võimalik omanikule samas kohas metsa tagastada, arvutatakse välja omanikule kuulunud metsa väärtus 1992-1993 aasta seisuga ja tagastatakse teises kohas sama suures väärtuses metsa s.t. kui enne oli omanikul näiteks 30 ha suure väärtusega metsa ja sellest jäi tagastamata 5 ha, siis nüüd võib tagasi saada hoopis 10 -15 ha vähemväärtuslikku metsa ja hoopis teises riigi osas. Nii tekib palju selliseid omanikke , kelle on mets erinevates kohtades ja vahemaad elukoha ning metsa vahel muutuvad suurteks. Tekkis palju metsavargust nii raietena kui ka juba raiutud materjalide äravedu laoplatsidelt, metsamaterjali väljapetmine omanikelt väga väikese tasu eest. Et kuidagi selle vastu võidelda, hakkasid omanikud ühinema ja koos oma metsi majandama. Kusjuures on nii, et kui müügi käigus peaks müüdava puidu eest rohkem tulu saama, maksab kooperatiiv selle omanikule välja. On võimalus, et kui omanik tahab jätta üle lepingu summa saadava tulu tulevaste hooldus (istutus) kulude katteks, võib ta selle jätta kooperatiivi arvele sihtmääratlusega. Raietööde tegemiseks kasutab kooperatiiv väljaõppinuid saemehi ja muu tehnika renditakse vastavalt vajadusele või ostetakse teenusena. Raietööde ja väljaveo eest tasutakse peale puidu realiseerimist. Kuna üksiku kooperatiivina on raske saada maksimaalselt parimat hinda müüdava puidu eest, moodustasid kooperatiivid ühise katusorganisatsiooni- müügifirma ECOMEDIENA, kes kureerib kogu erametsade puidu müüki ja nad on suutnud turul endale head nime teha nii kvaliteetse puidu osas kui ka omanikele soodsate müügihindade osas. Suured puidutöötlejad (ka meil on nende harukontorid) teevad Ecomediena’ga heameelega koostööd ja püüavad hoida enda kliendina - näiteks ostes puitu kokku kallimalt kui plaanitud.
Kooperatiivid koostavad ka metsakorralduskavasid (projekte), mis tehakse raha kokkuhoiu mõttes esmajoones koheselt või lähiaastal raiesse minevate metsaosade kohta. Tehtud kava on väga põhjalik ja kui oleks vajadus, siis ka võhik metsanduses saaks selle kava põhjal oma metsamaterjali ära müüa ja õiglast hinda küsida. Neid kavasid aktsepteerivad kõik osapooled. Nende metsaosade kohta (noorendikud, kuni 20 - 40 a metsad ), kus pole lähima 10 aasta jooksul ette näha lõppraiet, majandatakse metsa kooperatiivi metsakonsulendi poolt koostatud plaani alusel. Samuti koostavad kooperatiivid maade metsastamise projekte, koostavad ja kooskõlastavad kõik metsatöödega seotud dokumendid. Ainuke metsaomaniku mure on sõlmida kooperatiiviga pikaajaline leping metsade majandamiseks, tasuda tehtud tööde eest (kui vaja) ja vaadata oma pangakontole laekunud raha suurust puidu müügist. Samuti oli meil elav diskussioon metsaga seonduva seadusandluse kitsaskohtade võrdlemiseks ja metsademajandamise murekohtade väljaselgitamiseks. Nii selliste, mis on sarnased kui ka need, mis on erinevad ja kuidas neid probleeme on püütud lahendada.
Seltsi järgmise aasta plaanides on jätkata rühmanõustamisi, koolitusi ja muidugi on meie konsulendid Ülle Kuldkepp, Are Metsma ja Tiina Viir metsaomanike käsutuses, et saada individuaalnõuannet konkreetselt oma metsa ja ka metsastatava põllumaakohta. Iga metsaomanikul on õigus saada tasuta nõuannet 15 tunni ulatuses aastas (nõuande kulud katab SA Erametsakeskus). Tooksin siin kohal ära veel ka teised võimalikud saadavad toetused: maapinna ettevalmistamine ja looduslikule uuendamisele kaasaaitamine; raiesmike uuendamine; maade metsastamine; noore metsa hooldamine; maaparandustööd (ka teede rekonstrueerimine); metsakahjustuste ennetamine ja hüvitamine; metsakultiveerimismaterjali kasvatamine (see on investeeringu toetus s.t. rajatiste jne. tegemiseks, mitte seemnete ostuks). Oma rühmanõustamistest anname ikka teada ajalehe kaudu, nii et peale uut aastat jälgige ikka kuulutusi ja olete oodatud meie üritustele.
Eha Valeikiene
Juhatuse esimees ja piirkondlik tugiisik
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
detsember 2005.a.
(avaldatud "Sinu Mets" nr.2)
